let me be me

7 päeva.. terve nädal.

asi ongi läinud nii vapustavalt täpselt et mul pole sõnu. täna on juba pühapäev? i swear to god, vaheaeg alles algas. kõik päevad on sulandunud üheks massiivseks tombuks kuna ma veedan need istudes kodus lugedes raamatuid või vaadates filme. kõik on nii paganama üksluine aga samas ma ise ei taha välja minna. 

miks ma nii keeruliseks pean kõik endal tegema? 

ahhmdea, aeg lendab ja see kõik läheb raisku kuna ma reaalselt EI TEE selle ajaga ju mitte kui midagi.

loving you forever can't be wrong

ootan homset. sest siis on aastavahetus. ja sest siis näen ma enda kallikest. ma tean sind niii kaua, et ma isegi ei mäleta mitu aastat see juba on. isegi kui me vähe räägime ja tihti ei näe, siis pole meie sõprus selle tagajärjel hääbunud. oled üüratult kallis mulle reilika <3



hetkel on täpselt selline tunne et mu elu lihtsalt tiksub ära.
vastik tüdimus ja alaline väsimus on viinud tahte midagi teha, kuigi on nii paljut millega oleks just vaja tegeleda. :c

vingun ja vingun ja midagi ette ei võta, kui minulik :D
musised olete, loodan et teil kes te loete läheb paremini kui mul.